Kodu raba ääres

Olen tihti kuulnud, et uus maja ehitada on odavam, kui vana renoveerida, aga meie maja puhul tundub, et see ei pea küll paika. Aga me oleme alles naiivsed ja rohelised ka. Üritan siin nii palju, kui vähegi võimalik, meie maja lugu jagada, sest ega ma seda mujale ju ka kirja paneks ja ükskord on maja valmis ning mälestused tööst ja vaevast ununenud. Miks ka mitte kirjutada, kuidas meil läheb? Mulle meeldiks vana maja renoveerimise memuaare lugeda. Nagunii oleme nüüd maakad ja kohtume sõpradega oluliselt harvem kui varem ning oleks ju tore oma tegemistega neidki kursis hoida. Tegelikult küll "teidki", tsau, sõbrad! (just for your information, homme olen Tartus)

Meie tulevane maja on projekteeritud 1960. aastal. Meil on olemas ka algne projekt, mille kerge vaevaga Rahvusarhiivist kätte saime. Kui nüüd juba kolm aastat tagasi Tartusse vastrenoveeritud majja korteri ostsime, siis jalutasime lihtsalt linnavalitsuse uksest sisse ja meile näidati maja algset plaani (ja muud sinna kuuluvat), mis pärines vist tõesti lausa 1912. aastast. Uskumatu, eks? Lootsime, et ka sel korral läheb asi sama libedalt, aga ühinenud vallad jms ning meil soovitati Rahvuarhiiviga ühendust võtta. Sinna tuli saata päring ja kui päringu kohta lugeda, siis jäi ette näiteks  riigilõiv ja algse projekti kättesaamine tundus väga keerukas ja kallis, lisaks lubati minimaalset nädalast viidet. Tegelikult polnud asi üldse hull. Pärast päringu saatmist (see ei maksnud midagi) helistas vist juba samal päeval või järgmisel meeldiva vanema häälega daam ja ütles, et projekt on olemas, luges ette, mida see sisaldab ja lubas skännida materjali ning mulle e-kirjana saata siis, kui paberikulu summa olen üle kandnud. Kokku maksin kaks eurot ega pidanud kuskile kohalegi minema. E-riik parimas vormis, eksju.

Meie maja  asub raba ääres, sellest ka veeru nimi. Tegelikult on rabani päris pikk jalutuskäik, aga tõsi on, et meie krundi juurde kuulub ka tükk raba, aga see on pigem rabalik mets, mitte ohtlik laugaste ja rabamätaste rägastik. Mõelda, hommikujooks rabas, koera ja lapsega pohlalkäik... Mõelda, kui oleks  elus hetk, mil hommikul on nii palju aega, et jooksma minna või jalutamagi. 

Hetkel tundub, et to do list on mõnuga kukil, aga töö ise on nii tore, et kunagi varem pole ma nii rõõmsana hommikuti tööle sõitnud. Aga valmistada tunde ette meie oma maja klaasverandas... Okei, tegelikult on meil ka siin, minu vanemate juures klaasveranda olemas, aga seal on enamasti õuekummikud ja vanaisa, kes raadiot kuulab. Jah, pärast kümmet aastat vanematega ja vanaisaga elada on vahel raske, eriti siis, kui nad omavahel tülitsevad. Nagu näiteks täna. Olgugi, et olen juba peaaegu 30, ikka tekitab see ebakindla ning kõike turvalist ja tuntut kõigutava tunde, justnagu siis, kui alles laps olin.

Samas, just täna käisime väikese preili Ella, õe, ema ja isaga perekondlikul väljasõidul ja nii tore oli! Matkalt ka need pildid, mis postitust (loodetavasti) kaunistavad.

Kuna elukaaslasel, Ellal ja mul on eraldi korrus ja vanemad on preiliga ÜLIHEAD, siis saame täitsa kenasti hakkama enamiku ajast. Seega, poolikusse majja me vähemasti lähikuudel kolima ei hakka. Kõige metsikum unistus oleks sisse kolida järgmise aasta kevadel-suvel. Oma kolmekümnenda sünnipäeva võiks ju oma enda majas vastu võtta! 

Meie maja on tühjana seisnud üsna vähe aastaid ning enne seda elas seal vanatädi Ella (mida kokkusattumust!), kelle mees oli juba varem surnud, aga lapsed käisid seal pigem tihti, seega elementaarsed "mugavused" on meil juba olemas. Samas on näha vanainimeselikku "midagi ei tohi kunagi ära visata" lähenemist ja koristada on meeletult palju. Tundub, et näiteks teist korrust kasutati lihtsalt prügihunnikuna. Samas näib, et halvasti seal majas ei elatud, kuigi nõukaajal olid ju kõik võrdselt vaesed. Mida rohkem professionaale oleme endale külla kutsunud, seda enam räägitakse meile, et maja on võrdlemisi heas korras ja ehitamise ajal on seda mõttega tehtud. 


Suure rõõmusõnumi tõid meile näiteks korstnapühkijad. Jah, neid oli mitu. Guugeldasin   parimaid korstnapühkijaid (kes tegutseks ka siin kandis) juba augusti alguses ja võtsin ühendust neljanda taseme korstnapühkija Leino Aasmetsaga. Jah, neil on tasemed. Olin täitsa kursis, et see on peaaegu kõige kõrgem järk. Saime "aja" 8. septembriks. Algul mõtlesin, et ehk läksid tal august ja september sassi, aga ei, järjekord oligi kuune. Meil polnud üldse kiire, sest SUVI ju! Usaldusväärsus tekkis juba pikast ooteajastki.  Lubatud päeval olid nad juba enne kokku lepitud aega kohal ja meil jäi üle vaid maja juurde kimada.  Ees ootas valge buss, kust tuli välja üks täisvarustuses ja sellises raamatu-korstnapühkija kostüümis keskealine meesterahvas. Seejärel avanes kõrvaluks ja kuldnööpide välkudes astus õue teine samasugune. Et sellest veel vähe oli, tõmbas bussi lükandukse lahti kolmas mustakuueline kuldnööp. Hakkasin lihtsalt naerma, sest see oli nii kohutavalt naljakas. Küsisin täiesti planeerimatult, kas võin nende nööpe katsuda. Nemad muidugi naersid ja lubasid. Parem oleks, kui vanarahva tarkus ikka tark oleks.

Korstnapühkijate brigaad võttis oma atribuudid kaasa ja asus töö kallale. Üks korstna otsa, teised ahjust-pliidist tolmu ja prügi välja võtma. Õnneks on meil elekter ja nad said oma sodiimejad kenasti tööle panna. Saime hästi palju vanade majade, pliidi ja ahju ehituse ja kõige muu asjasse puutuva ja mittepuutuva kohta teada. Umbes 45 minutit tõsist tööd hiljem allkirjastasime paberi, kus kirjas "küttesüsteemi kasutamine lubatud".  Nende sõnul on nii ahi kui ka pliit ning korsten väga hästi ehitatud ja mingit remonti ei vaja. Kas pole mitte suurepärane? Oleme nüüd juba mitu korda nende nõuannete järgi maja kütnud ja siiani on küll kõik  mõnus. Milline tunne see on, kui esimest korda oma ahjus tule süütad! Kui korstnast suitsu tõusmas näed... Sel hetkel tuli mul pisar silma ja hüppasin rõõmust. Väga ebaminulik, nii üks kui teine.Nii ahi kui pliit hakkasid reaalselt KOHE korralikult tõmbama ning selline korstnapühkijate kogemus oli täiesti vaimustav, soovitan väga soojalt (+ tuba saab soojaks, riimin, kui vaimukas).

Sellega tänaseks lõpetan, sest homme on vaja õde Sandra kooli viia, sest ta jalg on a pärast kipsi ikka veel haige ning ta vajab hädasti ühte mentalselffive'i.