Kuldne sügis
Kuigi sügis pole pärast paari tuulist nädalat enam üldse nii kuldne, kui tahaksin, jagan Teiega pilte sellest ajast, kui ta seda veel oli. Ja natuke jagan tundeid ka, sest neid on ühel 38. nädalat rasedal oi-oi kui palju.
Sel aastal on kõik väga teistmoodi kui varasematel sügistel. Eelmisel aastal läksin just siis tagasi tööle oma kodupaika Järvamaale, millest 10 aasat eemal olnud olin, üle-eelmisel aastal koosnesid mu sügispäevad pikkadest jalutuskäikudest vankri ja paarikuuse preiliga Tähtveres, Karlovas ja Tammelinnas. Üle-üle-eelmisel aastal pidasin plaani senine karjäär tavalist üldharidust andvas põhikoolis lõpetada ja viisin ennast kurssi Waldorfmaailmaga ning kohe-kohe oli tulemas mu elu üks õnnelikem päev - sain teada, et ootan oma kauaoodatud esimest last.
Sel sügisel olen viimase trimestri lõpule lähenemas ja paari nädala pärast on sündimas meie teine tütar. Sel korral on mõndagi teisiti. Esiteks, lapseootus on elu osa, mitte fookus nagu eelmisel korral. Teiseks, ma pole hetkel veel valmis, et ta kohe sünniks, loodan väga, et ta on tähtajani kõhus õnnelik ja jõuan enne näiteks haiglakoti ära pakkida. Kolmandaks, olen kindlasti füüsiliselt paremas vormis. Mitte, et ma eriti tervislik või nii sportlik oleksin, et kõhulihaste alt kõhuke väljagi ei paistaks, aga elu maal, kahene, majaremont, on oma jälje jätnud. Õnneks üsna positiivses mõttes, KUIGI pean tunnistama, et viimastel nädalatel tegelen stressisöömisega ikka ka. Mesikäpa šokolaad on mu lemmik. Võiksin seda 24/7 süüa ja silm ka ei pilguks, aga piiran ennast. Piiramine tekitab aga uut stressi. Suletud ring nagu ikka siis, kui pead kaalu jälgima, et beebi liiga suureks ei paisuks.
Aeg on hakanud juskui kihutama ja nii-nii palju on enne lapse sündi veel vaja ära teha. Eelkõige siis majaga seonduvalt. Jah, elada kannatab, aga paar kriitilist asja on tegemata ja need ei sõltu minust. Lisaks pidin näiteks viimasel nädalal tegelema aktiivselt hoopis sellega, mida närilised meie autos korda saatsid - kõige pealt ühed probleemid, siis teised...elektrisüsteemis on viga ja auto on paranduses. Loodan väga, et varsti saame selle tagasi, sest kuidas nüüd öeldagi: võin iga kell sünnitama hakata!? Küllap keegi saab vajalikul momendil aidata, sest tugisüsteem on meil siin maal elades päris hea, aga IKKAGI. Miks? Nagu mul muid muresid poleks. Tegelikult avastasin juba ligi kuu tagasi, et keegi on autos hullanud, sellest ajast olen eriti korralik olnud toidujäänuste ja üldse auto koristamisega. Kahene ja üsna tihedad pikad sõidud jätavad igasse autosse jälje, nii naerangi (ja nutan samal ajal), et oma viga, et autost söögiasjad korralikult ära korjanud olen, nüüd pidid vaesed närilised juhtmete kallale minema. Mul pole iialgi enne seda probleemi olnud, aga lohutuseks olen lugenud, et nii maal kui linnas: seda on viimastel aastatel tihemini.
Sel sügisel olen viimase trimestri lõpule lähenemas ja paari nädala pärast on sündimas meie teine tütar. Sel korral on mõndagi teisiti. Esiteks, lapseootus on elu osa, mitte fookus nagu eelmisel korral. Teiseks, ma pole hetkel veel valmis, et ta kohe sünniks, loodan väga, et ta on tähtajani kõhus õnnelik ja jõuan enne näiteks haiglakoti ära pakkida. Kolmandaks, olen kindlasti füüsiliselt paremas vormis. Mitte, et ma eriti tervislik või nii sportlik oleksin, et kõhulihaste alt kõhuke väljagi ei paistaks, aga elu maal, kahene, majaremont, on oma jälje jätnud. Õnneks üsna positiivses mõttes, KUIGI pean tunnistama, et viimastel nädalatel tegelen stressisöömisega ikka ka. Mesikäpa šokolaad on mu lemmik. Võiksin seda 24/7 süüa ja silm ka ei pilguks, aga piiran ennast. Piiramine tekitab aga uut stressi. Suletud ring nagu ikka siis, kui pead kaalu jälgima, et beebi liiga suureks ei paisuks.
Aeg on hakanud juskui kihutama ja nii-nii palju on enne lapse sündi veel vaja ära teha. Eelkõige siis majaga seonduvalt. Jah, elada kannatab, aga paar kriitilist asja on tegemata ja need ei sõltu minust. Lisaks pidin näiteks viimasel nädalal tegelema aktiivselt hoopis sellega, mida närilised meie autos korda saatsid - kõige pealt ühed probleemid, siis teised...elektrisüsteemis on viga ja auto on paranduses. Loodan väga, et varsti saame selle tagasi, sest kuidas nüüd öeldagi: võin iga kell sünnitama hakata!? Küllap keegi saab vajalikul momendil aidata, sest tugisüsteem on meil siin maal elades päris hea, aga IKKAGI. Miks? Nagu mul muid muresid poleks. Tegelikult avastasin juba ligi kuu tagasi, et keegi on autos hullanud, sellest ajast olen eriti korralik olnud toidujäänuste ja üldse auto koristamisega. Kahene ja üsna tihedad pikad sõidud jätavad igasse autosse jälje, nii naerangi (ja nutan samal ajal), et oma viga, et autost söögiasjad korralikult ära korjanud olen, nüüd pidid vaesed närilised juhtmete kallale minema. Mul pole iialgi enne seda probleemi olnud, aga lohutuseks olen lugenud, et nii maal kui linnas: seda on viimastel aastatel tihemini.
Üritan siiski head leida igas jamas olukorras ja praegu mõtlengi, et äkki oli see autoprobleem millekski ikka kasulikki. Saime lõpuks tööle selle süsteemi, et Ella läheb lasteaeda issiga. Olen teda nüüd juba poolteist kuud mitu korda nädalas ise sinna viinud-toonud, kuigi sõidame samas suunas ja tee on üsna pikk. Lihtsalt mugav on ja ma ei tee ju midagi olulist. Meil on siiani üks turvatool (sest ma pole suutnud otsustada, aks uus või kasutatud või mis firma), nii on uue süsteemi juurutamine lihtsalt veninud. Nüüd pole pääsu ja asi töötab.
Panen neiu hommikul valmis ja nad jalutavad käsikäes "issssi avtosse". Pean tunnistama, et tunne on küll nagu Meryl Streepil "Mamma Mias" olla võis (tegelikult küll ilmselt mõnel ABBA lauljal) ja veidi tahaks nutta, sest "Slipping through my fingers all the time..." and "I watch her go with a surge of that well-known sadness... "
No ja kogu ülejäänud laul. Emaks olemine (eriti veel rasedana) on ikka nii tüütult tundeküllane tegevus. Just tuli väike õde koju ja ütlesin talle, et vau, sel nädalal polegi vist ühtki nututa päeva olnud: küll rõõmust, küll kurbusest... See on ka mõnes mõttes kasulik, sest varem oli igal emotsionaalsemal olukorral tagajärg - migreenihoog. Nüüd olen sellele vist immuunsemaks muutunud. Okei, aitab nutust küll, läheb juba imelikuks, sest see blogi (ja blogi Instagrami konto Breakfast_at_Eleenes) on ikkagi mu happy place, kuhu kirjutades meenutan endale, kui väga mul kõigega elus vedanud on ja tuletan endale meelde, et hetki tuleb nautida.
Seepärast ongi tänane postitus eelkõige piltide näitamiseks. Mul oli juba eelmisel aastal idée fixe nagu mu ema armastab öelda, et tahan sellist pilti, kus istuksin sügiseses maalilises õues, preili Ella askeldaks mu kõrval ja mul oleks kõhuke ees ja laia äärega kübar peas. Mõni kõrvits võiks ka läheduses olla, ideaalne oleks lehtla ja raamat.
Kahte viimast ma pildile ei saanud, aga see-eest olid nii elukaaslane kui preili nõus photoshoot`i minuga kaasa tegema ja protsess oli meie kõigi jaoks ootamatult lõbus ja nauditav. Mõtlesin, et uusjärvakana peaksin kohalikke fotograafe sponsoreerima ja kutsusin meie koju meie perekonda pildistama Maija-Liisa Photography.
Selgitasin, et maja ning selle ümbrus on veel vägagi metsik ja ilu ei ole ehk klassikaline ega kergesti tabatav, vaid rustikaalne ja romantiline ning seega nõuab selle õnnelik jäädvustamine head silma ja rohkelt fantaasiat. Teisisõnu: ootasin talt imet. Ja sain ka!
Aitäh, Maija-Liisa, et selle väljakutse vastu võtsid ja nii ilusad pildid tegid! Olen tõesti nii rahul, et rohkem rahul poleks vist võimalik ollagi.
Väike update ka, sest nagu emadel ilmselt ikka, ühe postituse kirjutamine kestab oluliselt kauem kui ühe õhtu. Nimelt käisin eile arsti juures, kus pidi ultraheli suurusespekulatsiooni järgi otsustatama, kas mul lastakse ise sünnitada või tuleb teha keisrilõige.
Selgus hoopis, et laps on tuharseisus, mis pole väga hea asend arvestades, et ta peaks sündima hakkama ja otsustati ta õigesti keerata. Südant puperdama ajav tablett ja poolteist tundi jalad taeva pool tilguti alla hängimist hiljem tuli arst ja keeras lapse õigesse asendisse kätega teda kõhu pealt liigutas ja pidin väga palju vaeva nägema, et mitte kõhulihastega vastu punnida, aga otseselt valus see protsess polnud. Lihtsalt naljakas, et kõhu pealt saab kõhu sees elavat pisikest pöörata. Pööramine pidi õnnestuma vaid 50% juhtudest ja meie beebiga see toimiski, kuigi ta võib ennast ka tagasi valesse asendisse pöörata. Selle ja beebi liiga suureks kasvamise vältimiseks otsustas arst, et sünnitus kutsutakse nädal enne esile. See polnud küll midagi sellist, millele ma mõelnud oleksin, aga laias laastus lahenes olukord väga kenasti. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt saame seda teada 5. novembril, mil sünnitust esile kutsuma hakatakse. Eks siis kirjutan...kunagi...kuidas see läks. Täna aga naudin tõenäoliselt viimast päeva, mil olen üksi ja Tartus, puhkan end eilsetest emotsioonidest välja ja panen vaimu valmis sünnitamiseks ning uueks eluks kahe lapse emana .
Panen neiu hommikul valmis ja nad jalutavad käsikäes "issssi avtosse". Pean tunnistama, et tunne on küll nagu Meryl Streepil "Mamma Mias" olla võis (tegelikult küll ilmselt mõnel ABBA lauljal) ja veidi tahaks nutta, sest "Slipping through my fingers all the time..." and "I watch her go with a surge of that well-known sadness... "
No ja kogu ülejäänud laul. Emaks olemine (eriti veel rasedana) on ikka nii tüütult tundeküllane tegevus. Just tuli väike õde koju ja ütlesin talle, et vau, sel nädalal polegi vist ühtki nututa päeva olnud: küll rõõmust, küll kurbusest... See on ka mõnes mõttes kasulik, sest varem oli igal emotsionaalsemal olukorral tagajärg - migreenihoog. Nüüd olen sellele vist immuunsemaks muutunud. Okei, aitab nutust küll, läheb juba imelikuks, sest see blogi (ja blogi Instagrami konto Breakfast_at_Eleenes) on ikkagi mu happy place, kuhu kirjutades meenutan endale, kui väga mul kõigega elus vedanud on ja tuletan endale meelde, et hetki tuleb nautida.
Seepärast ongi tänane postitus eelkõige piltide näitamiseks. Mul oli juba eelmisel aastal idée fixe nagu mu ema armastab öelda, et tahan sellist pilti, kus istuksin sügiseses maalilises õues, preili Ella askeldaks mu kõrval ja mul oleks kõhuke ees ja laia äärega kübar peas. Mõni kõrvits võiks ka läheduses olla, ideaalne oleks lehtla ja raamat.
Kahte viimast ma pildile ei saanud, aga see-eest olid nii elukaaslane kui preili nõus photoshoot`i minuga kaasa tegema ja protsess oli meie kõigi jaoks ootamatult lõbus ja nauditav. Mõtlesin, et uusjärvakana peaksin kohalikke fotograafe sponsoreerima ja kutsusin meie koju meie perekonda pildistama Maija-Liisa Photography.
Selgitasin, et maja ning selle ümbrus on veel vägagi metsik ja ilu ei ole ehk klassikaline ega kergesti tabatav, vaid rustikaalne ja romantiline ning seega nõuab selle õnnelik jäädvustamine head silma ja rohkelt fantaasiat. Teisisõnu: ootasin talt imet. Ja sain ka!
Aitäh, Maija-Liisa, et selle väljakutse vastu võtsid ja nii ilusad pildid tegid! Olen tõesti nii rahul, et rohkem rahul poleks vist võimalik ollagi.
Väike update ka, sest nagu emadel ilmselt ikka, ühe postituse kirjutamine kestab oluliselt kauem kui ühe õhtu. Nimelt käisin eile arsti juures, kus pidi ultraheli suurusespekulatsiooni järgi otsustatama, kas mul lastakse ise sünnitada või tuleb teha keisrilõige.
Selgus hoopis, et laps on tuharseisus, mis pole väga hea asend arvestades, et ta peaks sündima hakkama ja otsustati ta õigesti keerata. Südant puperdama ajav tablett ja poolteist tundi jalad taeva pool tilguti alla hängimist hiljem tuli arst ja keeras lapse õigesse asendisse kätega teda kõhu pealt liigutas ja pidin väga palju vaeva nägema, et mitte kõhulihastega vastu punnida, aga otseselt valus see protsess polnud. Lihtsalt naljakas, et kõhu pealt saab kõhu sees elavat pisikest pöörata. Pööramine pidi õnnestuma vaid 50% juhtudest ja meie beebiga see toimiski, kuigi ta võib ennast ka tagasi valesse asendisse pöörata. Selle ja beebi liiga suureks kasvamise vältimiseks otsustas arst, et sünnitus kutsutakse nädal enne esile. See polnud küll midagi sellist, millele ma mõelnud oleksin, aga laias laastus lahenes olukord väga kenasti. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt saame seda teada 5. novembril, mil sünnitust esile kutsuma hakatakse. Eks siis kirjutan...kunagi...kuidas see läks. Täna aga naudin tõenäoliselt viimast päeva, mil olen üksi ja Tartus, puhkan end eilsetest emotsioonidest välja ja panen vaimu valmis sünnitamiseks ning uueks eluks kahe lapse emana .
Lisa kommentaar