Ootused VS tegelikkus, asjad

"Kirjutasin juba, et beebi hakkab magama Piccolo vooditaskus."

Vooditasku valisin hinna pärast (umbes 99 eurot tundus parem hind, kui eemaldatava äärega suurte võrekate oma). See näis mõnus ja väike (90x40) voodikene. Samas saanuks sellele külge panna kõik neli seina ja lapsele rohkem turvalisust tagada, seda me ei teinud, sest vooditasku mõte ongi ju, et beebi oleks lähedal, aga eemal. Juhtus aga nii, et meie beebi armastas oma keha juba paarinädalaselt nii panna, et pea oli vooditaskus ja jalad meie voodis. Muide, alguses on beebil lasta oma voodis magada palju lihtsam kui praegu. Siis nõustus ta sellega alati, sest ei ärganudki, kui ta sinna tõstsime. Otse vooditaskusse me teda magama ei pannud. Igal juhul muutus vooditasku üsna pea selle tõttu mõttetuks. 

Lisaks ei meeldi mulle Piccolo kinnitused. Ses suhtes, et ohtu pole, lihtsalt ebamugav.  Voodi ja tasku vahele jäi selline vahe, et kindlasti oli vaja froteerätiku rulli ja kinnituste pingutamine oli väga ebamugav ja mu meelest vajus vahe ikka ja jälle suuremaks (mitte et see lahti oleks tulnud, lihtsalt ühele rätikurullile oli üsna pea teist lisaks vaja, kui vahepeal ei pingutanud kinnitusi). Samas, kui laps pole nii liikuv ning tuba ei võimalda suurt võrevoodit voodi ja seina vahele litsuda, siis on see ikka täitsa kena variant. KUIGI jah, minu jaoks oli see siiski pigem mõttetu ost. Kui mul peaks kunagi veel lapsi olema, siis kasutaksin siiski täitsa tavalist võrekat, millel võtaksin ühe ääre ära. Ei ostaks fancyt ametlikult ära käiva äärega võrekat, vaid testiksin, kas tavalise puhul on võimalik äär ära võtta, aga voodi oleks siiski turvaline. Samas, tegelikult on mul olemas 1950ndaist Rootsist pärit käsitööna valminud punutud IMELILUS 80 cm pikk beebihäll, mille ostsin kasutatuna lihtsalt sellepärast, et see oli nii ilus ja hind oli hea, kuigi Ella oli selle jaoks ostmise hetkeks juba pigem liiga suur.  Alguses plaanisin seda kasutada maal beebi hällina, aga tegelikkuses seda ma eriti ei teinud, sest maal olles igatsesin beebit enda kõrvale, sest ta oli ju võõras kohas ja ... no, ta oli lihtsalt liiga nunnu, et kuskile kaugemale tudule panna. On siiani, aga nüüd on märksõnaks ohutus ja mis seal ikka salata, seljale on ikka väga hea magada endale mugavas asendis, mitte beei järgi. Punutud häll on üks inspiratsiooniallikas, miks üldse kaalun millalgi veel mõne lapse saamist.

"Ripphälliga on selline lugu, et nii mina kui mu õed magasime beebina pesukorvis, mis oli lakke kinnitatud, öösel oli vanematel hea meid nii kiigutada. Ma ei tea, kui hea või halb või pedagoogiline see oli, aga väidetavalt toimis. Mõtlesin, et minu beebil võiks ka kiikumisvõimalus olla. Pidavat ju hea olema. Mul ei ole beebile lamamistooli, saan selle soovi korral ilmselt õelt, aga hetkel tundub mulle, et ripphällis võiks talle ju meeldida, kinnitatud turvavööga saab ta seal igasuguseid beebiasju teha, kui mina näiteks kõrval süüa teen." 

"Pean tunnisama, et siinkohal oli kindlasti üks ostuargumente ka "sest see on nii ilus". Erinevaid pesasid on juba paljalt Eesti tegijatelt NII PALJU. Üks ilusam kui teine."

Armastasin mõtet beebipesast ja reaalselt kasutasimegi seda pidevalt. Esimene argument beebipesa muretsemiseks on minu arvates stressi vältimine. Kui saad esimese lapse ja kõik ütlevad, et sa ei pööra talle peale, siis...vähemasti mina küll neid inimesi ei uskunud. Ella magab prageu, muide meie vahel käed-jalad laiali nagu meritäht ja ausalt öeldes kardan siiani, et keeran talle vähemasti käe peale. Tegelikult pole seda muidugi juhtunud (as long as I know). Minu arvates  aitas beebipesa pealekeeramise hirmu oluliselt vähendada. Lisaboonusena oli selle ääre vastu mõnus lapse selga panna, sest beebid peavad ju kogu aeg külili magama. Kandsime seda igal pool kaasas, et beebil oleks hea mõnus oma  tudu- ja okselõhnalises pesas magada kuhu iganes sattusime. Veel meeldis mulle, et panime beebipesa äärte alla teki kinni nii, et see kattis vaid poole kehast ja kartsin ju väga, et laps lämbub teki all ära. Kui ta aga pesa ja oma raskusega seda õiges liikumatus asendis hoidus, ei muretsenud ma nii palju. Kuigi enamiku aega magas ta lihtsalt ilma igasuguse tekita, sest kõikide oma hirmude pärast õpetasin ta nii magama. Siiani viskab ta kohe pärast uinumist teki pealt :) Tudukombe valin sellest hobist sõltuvalt.  Meie beebipesa müüsin maha siis, kui laps sellest välja kasvas (ja mina hirmudest). Mõtlesin, et kui saan kunagi veel lapse, siis tal on õigus oma pesale.

4. Külgasendi fikseerija - peaaegu mõistlik, kui pole beebipesa, hind hea, tasub proovida. Samas uuesti ei ostaks. Vist.

"Ehk on lihtsam nii  esimestel kuudel vajalikku külje peal magamise asendit paremini fikseerida. Seda aitaks teha ka rullikeeratud froteerätik, aga mulle jäi ette selline toode nagu Delta Baby Sleep."

Kui on olemas beebipesa, siis sinna ei mahu see ära, aga meie kasutasime fikseerijat eelkõige  vankris. Kogu see pidev lapse küliliasendisse panemine tundus mule algul võõras ja ootamatu. Sain seda teada üsna vähe enne sünnitamist. See polnud üks neist asjust, mille peale ise tulnud oleksin. Ja siis tabas mind muidugi paanika ja ostsin selle 12-14 eurose abivahendi. Pildilt tundus, et trukkidest annab pooli lahti võtta ja nt vaid pisem vankrisse panna, aga tegelikkuses see kaheks ei käinud. Mingil hetkel hakkasime beeit koos pesaga vankrisse panema, siis kadus ka fikseerija mõte. Samas, ruumi võtab vähem ja higistama ei aja. Vanker ju ikkagi liigub ja kuidas ta seal püsib küljeli? Ei mäletagi. Nii kiiresti läheb kõik meelest.

ASJAD, mida mul polnud, aga hankisin siis, kui laps olemas oli:

Mängukaar - see jõudis kohale natukene liiga hilja, selelst on mul kahju. Kuna Ella hoidis pead alguses pigem küljel, oli  lausa ta arenguks vaja, et oleks midagi, mis motiveeriks üles vaatama. See aitas. Periood polnud küll pikk, aga alternatiivi sellele mavälja tuua ka ei oska. Hea oleks saada kellegi kasutatu. Puust kaare ees tundisn ka hirmu, aga just selle talle ostsin ja ei juhtunud midagi. Mänguasjad valisin ise juurde.

Karussell - tundus tülikas ja mõttetu asi (va esteetiline pool), lisaks olin ju tarkadest raamatutest lugenud, et ei ole hea, kui laps uinub mingi sõltuvuse abil nagu karusselli hääl. Aga see sama üles vaatamine viis mu Little Dutchi karusselli ostmiseni ja see tegi preili nii õnnelikuks ja arendas kaelalihaseid meeletult. Ta nearis liikuvate jäneste muusika saatel keerlemise peale nagu kõige õnnelikum inimene maailmas. Õhtul me karusselli ei kasutanud ja võtsime selle õhtuks hoopis voodi küljest ära, et ta ei ehmataks, kui keset ööd silmad lahti teeb ja pea kohal jänesed seisavad. Kui ta jäneste vaatamis asemel neid tirima hakkas, loobusime jänestest, aga kasutasime muusikat tegevat osa lapse rahustamiseks, et ta uinuks. Toimis. Hetkel ei tee me sellega enam midagi.

Kandelina - see on maailma parim asi! Aasta tagasi ei saanud  alla 50 euro neid kuskilt, nüüd tundub, et valik on aastaga lai ja soovitan kas kasutatud või miks mitte ka uue kandelina osta juba enne lapse sündi. Alguses oli teda keeruline linasse panna, aga harjutamine teeb meistriks, päriselt ka. Gaasivalusid poleks me ilma linata üle elanud. No, küllap oleks, aga juuksed oleksid küll hallid ja murekortsud sügavamad. Kõige hullematel õhtutel sidusin ta linasse ja kiikusin kiiktoolis, kuni ta rahunes ja uinus (või uinusime koos). Ka kiiktool on IMELINE gaasirohi.