Uus elu

Esiteks, pean mainima, kui hea meel mul on, et hoolimata postitusepõuast on viimasel kuul blogilugejaid täitsa palju olnud. Äge! See motiveerib edasi kirjutama, pole midagi parata. Kuigi olen viimastel nädalatel väga palju mõelnud ka sellele, et lõpetada kirjutamine täitsa ära. Veel ei lõpeta, aga arvestades, kui kiireks mu varem rahulik elu viimase kuu jooksul muutunud on, tuleb vaeva näha, et leida mahti blogi jaoks - eelkõige siiski iseenda jaoks. Nagu tutvustuses lootsin: see siin on tasakaalu ja rahu  pakkuv koht, kus kõik on hästi ja südamesse tekkib iga kirjutatud sõnaga üha rohkem "elu on just praegu nii hea ja nautida tuleb iga hetke" tunnet. Postituse fotod klõpsisime ühel neist hetkeist, mida paar päeva tagasi piknikul nautisime. Mis siis toimub?



Ma lähen tööle

Sünnituspuhkusele jäädes polnud ma üldse kindel, et tahan õpetajana edasi töötada. Tundus, et suur osa eesmärke on juba saavutatud: head suhted õpilastega loodud, koolimeedia auhinnad tasku pandud, aasta õpetaja tiitel käes, mõnedki minu õpilased läinud meediat või õpetajaametit õppima, sest mina olevat andnud eeskuju ja neid selleks motiveerinud (või siis on lihtsalt viisakusest mulle igast jutte kokku räägitud)... AGA ometi hakkasin juba poolest juulist väikese daami uneajal hoolega ette valmistama uusi tunde uues koolis.

Praegu tehakse hoolega haridusreformi ja seda ka Eestimaa südames. Kuna nagunii juba pilt minust kui eesti keele ja kirjanduse  õpetajast Paide Riigigümnaasiumi Facebooki lehel ripub, pole see enam teab mis saladus ning võite minna ja seda like'da (sest tegime kolleegidega nalja, et kelle pilt kõige rohkem meeldimisi saab, see... noh, võidab midagi). Hetkel on kõik küll ülivõrdes: olen uue töö ja kõige sellega seonduvaga ülirahul. Töökoormus on nii jagatud, et saan preili Ellaga endiselt üsna palju aega veeta ja kui mind pole, on vanaisa ja vanaema ning muidugi issi tema jaoks olemas. Lasteaeda läheme piiluma nelja kuu pärast ja isegi siis käib ta seal loodetavasti vaid korra või paar nädalas. Aga tööga on nii, et blogis sellest juttu ei tule vast rohkem kui mõned heietused stiilis "kui hea päev täna oli" või "kõik on palju raskem, kui arvasin". 

Pärast poolt aastat lapsega linnas elamist olin veendunud, et tahan maale tagasi kolida plaanitust varem, sest need võimalused, mida me talle siin pakkuda saame - suur armastav pere, bassein, pikad rahulikud õueuned, koerad-kassid, väljas möllamine...need kõik on nii palju paremad kui tunnised tripid lärmakal tänaval sihtkohaga ükskõik kui armsasse kohvikusse. Mees on mul ka üsna suur maal elamise fänn (ja tal oli oma Tartu tööst kopp ees) nii, et pärast põhjalikke läbirääkimisi minu vanemate ja muidugi elukaaslasega, oli otsus langetatud.

Me kolime maale tagasi

Läksin 2008. aastal Tartusse õppima ja sel sügisel saabki 10 aastat sealse elu nautimist täis. Tartu on mind hästi kohelnud. Sain enamiku ajast elada võrratus Karlovas, nautida vägagi "õigeid" ja seega üsnagi hulle esimesi ülikooliaastaid ning lõpuks veel Tartu lähedal töölgi käia. Rääkimata meie kolmetoalisest korterist, mis nüüdseks juba kolm aastat meie esimene oma kodu olnud on. See jääb alles ja isegi üürile me seda ei anna, sest preili Ella supertädi vajab samuti kodu. Nii saame vahel linnas kohvitamas, teatris ja närve puhkamas käia ega pea (väga) muretsema, et meie hoole ja armastusega loodud pesast üle keskmise kohutav sealaut saaks.

Esialgu elame minu kodus. Ruumi on siin laialt ja küllap saame omavahelise normaalse suhtlemisega ka  hakkama. Preili võidab sellest kohe kindlasti kõige rohkem, sest ma ei tea päriselt mitte ühtki inimest, kes nii armastatud ja hoitud oleks kui tema. Suvel on nad näiteks vanaemaga  väga palju kahekesi päevitanud ja tünnis ujumas käinud. 

Muide, see päikesekreem on jõhkralt hea eriti sellepärast, et pakend on nii tehtud, et seisab 36 kuud (mitte 12 nagu enamik), seega saan rahulikult kreemi ka järgmisel suvel preili õrnale nahale pihustada. Meie neiu on alati ka Linea MammaBaby šampoone kasutanud ning pea pesemine ega loputamine ei tekita mitte mingit probleemi, nuttu ega vastumeelstsust. Meie laps armastab basseini, tünni, dušši ja vanni - tunneb ennast nagu kala vees. Need kõik võimalused on tal siin olemas. AGA igast nautimisväärsusest  hoolimata tahaks ju ikkagi...

Jah, lisaks uuele tööle ja uuele maakonnale, hakkame renoveerima maja. Sellega seonduvalt tuleb blogisse üsnagi expected twist ja lisandub maja renoveerimise rubriik. Pean selle kunstilise nimetuse väljatöötamiseks kuskilt veel pisut fantaasiat hankima, aga beebiblogi peab nüüd ruumi tegema ka remondiblogile. Ikka selleks, et aidata mäletada. Eks oma maja on samasugune projekt, mida võiks jäädvustada, nautida  protsessi ja kunagi juba uute säravate seinte vahel mõnusa restaureeritud kirjutuslaua taga teed rüübates lugeda ja meenutada, KUI PALJU tööd selle hetke nimel teha vaja oli.

Muidugi loodan, et saan lugejatelt ka head nõu: tark elektrik, õli või lakk, milline tubadeplaan etc etc. Tõesti, kõik nõuanded on oodatud. Ütlen kohe täits ausalt, et oleme üsnagi ehitusvõhikud ja küsimusi on miljon. Kui Teil neid hoopis mulle on, siis kirjutage julgelt: kommentaariks, meilile või hoopis Instagrami. Sest blogijaks plaanin siiski ka veel jääda, vähemalt mõneks ajaks.

Loodan, et saan kõikide oma rollidega kenasti hakkama, aga julgustuseks tellisin armsalt Ollaehe firmalt paar uut motiveerivat käevõru: