Vankriuned ja muid mõtteid ka

Vastsündinuna magas ta vankris väga hästi. Vahepeal oli umbes kuu nii, et jalutasin temaga enamasti kandkotis või -linas. Siis vahetasin vankrit ja uned tulid tagasi. Novembris oli korra selline periood, kus sõitsime tunnikese ja tagasiteel hakkas ta peaaegu iga kord nutma. Detsembrikuu külmadega õnneks tuli tal selline suurepärane periood, kus ta oli nõus tunni magama, siis natukene kohvikus istuma ja tagasiteel tahtis ta uuesti magama jääda. Hetkel magab ta hästi, võin sobiva ilmaga umbes tunni kuni kaks jalutada ja ei pea väga muretsema, et ta ärkaks ja vankris end õnnetuna tunneks ning nuttes palju külma õhku sisse ahmiks.

Linnas jalutades on viimasel ajal olnud retke sihtkohta raske valida, sest ilm on ju võrdlemisi külm, üle tunni ei tahaks siis väljas  olla, eriti kui on tuuline, aga mul pole teda kuskile sooja tuulevarju teda magama jätta: pole rõdu, terrassi ega privaatset pisikest aiakest. Kõige külmemate ilmadega - paar nädalat tagasi, me iga päev väljas ei käinudki, asendasime jalutuskäigud autosõitude või külaskäikudega. Minu arvates ei ole vaja end iga ilmaga iga päev jõuga õue suruda. Kui ilm on nii külm, et laps ei saaks seal üle poole tunni olla, siis ma ei lähegi. Kui aknast vaatab täielik masendav koerailm, siis me õue ei lähe ja kõik.  Vähemasti linnas on nii.
Maal on kõik lihtsam. Seal  käin Ellaga iga päev õues ja tihti isegi mitu korda päeva jooksul, olgu ilm milline tahes. Jalutan nii kaua, kui ilm, tahtmine ja beebi unemuster lubavad. Siis jätan vankri (oleneb ilmast) kas õue sooja kohta kuuldeulatusse seisma või tõstan selle klaasverandasse, kus on mõnus ja tuulevaikne, aga mitte liiga külm ega soe.

Linnas ta seisvas vankris enamasti ei maga, maal magab. Vankrikorvis teda tuppa magama kanda on täiesti võimatu, ärkab kindlasti, aga verandasse saan vankri nii sisse, et enamasti ta ei ärka. 

Kogu vankriloogika on mind - päris ausalt - kaheksa viimast kuud viinud üha enam mõttele, et tahan maal elada rohkem kui linnas. Nüüdseks olen Tartus elanud mõni kuu vähem kui kümme aastat, natuke vähem kui kolmandiku oma elust. Mulle meeldib Tartu. Samas tunnen end maal iga päev üha mõnusamanini. Ma polnud kunagi see noor, kes unistas linnas elamisest, läksin lihtsalt ülikooli ja seega oli vaja linna kolida. Selle vastu polnud mul ka midagi - uus ja põnev ju. Pigem vist tahangi alati piisavalt vaheldust. Tegelikult ma ei tea, kas suudaksin pidevalt maal elades õnnelik olla. Enne ülikooli polnud küll see probleemiks, sest meie perekond on hästi liikuv, kuigi oleme kogu aeg samas kohas elanud. Maja on suur ja kui mõni pereliige kopsu üle maksa ajab, siis saab lihtsalt teisega rohkem suhelda. Suure pere mured ja rõõmud. Igal juhul oleme preili Ellaga tihti maal vanemate juures, sest maal on lihtsalt nii palju lihtsam temaga olla.

Praegu sisaldab õueaeg linnas enamasti jalutamist, aga ta ju kasvab ja minust peaks siis saama mänguväljakuemme. Tartus on palju häid mänguväljakuid, aga kas tõesti on see mõnus lapse elu, kus tunni kuni paar päevas saab õues mänguväljakul olla ja ülejäänud aeg tuleb toas passida? Ometi elame armasas puust kortermajas ilusas linnajaos ja meil on parkla taga pisut rohealagi, mitte sajakorruselises panelkas. Seda elu ei kujutaks ma üldse ette. Meie 1912. aastal ehitatud ja mõni aasta tagasi täielikult renoveeritud majas ei kosta seinadki läbi. Peaks ju olema üsna hea koht lapse kasvatamiseks? Aga ma tahan ikkagi maale. Tahan, et ta saaks õues puuonne ehitada ja kasvada nii nagu mina. No mitte päris samas kohas, sest tahaksin ikkagi oma maja ja kui päris aus olla, on isegi koht selleks olemas. Ideaalne koht.
Samas tahaksime ka Tartu korteri alles jätta, sest praeguste hindade juures võiks seda välja üürida nii, et saaksime pangalenu kaetud ja jääksime kindlasti veel plussi ka. Heal ajal heasse kohta ostsime, mis muud. Aga Ella tahab ka võib-olla Tartu õppima minna või tahaksime ise vanaduspõlves linnamõnusid nautida. Igal juhul on nii või teisiti nokk kinni ja saba lahti, kui me just äkitselt püstirikkaks ei saa. No ja töökohad ju ka!

Sellest kõigest räägin praegu siin kolmel põhjusel: 1) tunnen, et blogi peakski olema see koht, kus rohkem oma mõtetest kirjutan, hetkel olen hästi palju just asjadest ja käikudest kirjutanud, 2) unistasin eelmisel nädalal linnas, et tahaskin lapsega seitsme-kaheksa ajal hommikul jalutada, sest siis on kuldne tund pildistamiseks ja mul on uus objektiiv, 3) avanes vist üks võimalus oma unistusele lähemale astuda, mis tekitab palju küsimusi, probleeme ja kahtlusi ning ma pole kindel, kas seda võimalust tuleks üldse kasutada ja kas tegelikult see üldse on võimalus.

Esimene punkt sai juba kirja. Kolmandast ma praegu rohkem ei räägi. Teisest kirjutan paar sõna ja tulemust olete juba kogu postituse vältel näinud. Jah, ma armastan oma uut objektiivi. Pilte on töödeldud minimaalselt (kui üldse) tavalise MacBooki oma Photos programmiga.

Nimelt on praegu sellised ilmad olnud, et kuskil 7-8 ajal on tuul peaaegu olematu, aga päike on juba soe. Mu laps armastab viimasel ajal pisut enne kuut tõusta ja kaheksa ajal uuesti magama jääda, seega ideaalne aeg ka õue minemiseks. Väidetavalt on pildistamiseks kuldne tund lühikesel perioodil pärast päikesetõusu ja enne loojumist. Kuna uus fiksobjektiiv nõuab harjumist ja harjutamist ning preili jalutuskäiku, olengi nii teinud viimased neli hommikut, mil maal olnud olen. Pole vist tarvis lisada, et see on fantastiline algus päevale ja ka näiteks kaalunumbrile, sest enne hommikusööki pisut trenni teha on vägagi kasulik.

Rääkimata erksusest ja rahust, mille nõnda algav päev kaasa toob. Hommikuinimene olen alati olnud, aga hommikused jalutuskäigu on harvad olnud. Meil on juba täitsa oma 35 metskitse, keda hommikul tervitada ning üks rebasepoiss, kes hädasti Väikest Printsi vajaks, sest ta nägi meid umbes poole kilomeetri kauguselt ja pistis nii kiiresti jooksu ega peatunud enne, kui silmapiirilt kadunud oli. Kohe täitsa kahju hakkas temast. Nii mitu päeva järjest! Pildiga kaduvast külmunud seebimullist tänaseks lõpetangi, sest õues on vist virmalised. Must investigate, sest kui on ilu, tuleb seda  imetleda kohe!