Viimane pildistamine

Mulle meeldiks väga olla täiskohaga blogija ja tegeleda igasuguste koostöödega ja ühtlasi aidata tururuumi leida ägedatel eesti firmadel ning tublidel tegijatel. Kahjuks või õnneks meeldib mulle ka õpetajatöö ning blogimisega alustasin nagunii liiga hilja, mil turg erinevatest kirjutajatest justkui mustab ning nii on blogi tõesti vaid hobi.  Sellest hoolimata olen blogi kaudu sattunud kokku niivõrd paljude suurepäraste inimestega, kellest jõudumööda siingi juttu olnud. 

Üks neist on fotograaf Evelin Virnas. Otsisin Tartus beebifotograafi ja jõudsin Instagrami kaudu temani. Algselt tahtsin vaid ühte sessiooni oma ühe kuu vanuse beebiga. Hiljem tuli välja, et tegelikult võiks esimene sessioon varemgi olla, aga ehk kunagi saan võimalus ka seda "õigel ajal" teha... Lisaks sellele, et parima aja vastsündinu pildistamiseks maha magasin, on mul kahju, et ma tema juures rasedana pildistamas ei käinud.

Evelin pildistab ka rasedaid ning tal on neile isegi kleidivalik välja pakkuda - jah, just selline nagu  ilusaid rasedafotosid vaadates näete ja mõtlete, kust selliseid  riideid laenata või osta saab. Igal juhul läks nii, et ühe sessiooni asemel tuli neid neli ja eesmärk oli jälgida läbi uhke objektiivi preili Ella tähtsaid arenguetappe esimese eluaasta jooksul.  Olen sellest projektist ka blogis mitu korda rääkinud.

Minu jaoks on sama põnev, kui see, millised pildid välja tulevad, see, mis preilile sessioonile  selga panna. Alguses  pidin vaid Joha bodiga leppima, sest kirju kostüüm polevat pildistamiseks parim. Eelviimasel pildistamisel panin Ellale minu arvates üliarmsad Jacadi riided selga ning ta nägi eriti just mustvalgetele fotodel välja nagu tõeline vintage beebi.

Nüüd valisin talle selga oma tohutu lemmiku SleepyFox kidsi Maria kleidi, mida olin juba ammu talle osta tahtnud, aga enne polnud põhjust leidnud.  Preili oma on marsala toonis ja kui mul just mingit geniaalset või lihtsalt shopahoolset mõtet ei tule, läheb see kirja ka jõulukleidina.

Esimene pildistamine toimus siis, kui ta oli ühe kuu vanune.


Teine siis, kui oli hakanud pead hästi hoidma.

Kolmas  fotosessioon oli siis, kui neiu istuma õppis.

Viimane ehk neljas pildistamine toimus siis, kui ta oli kõndima õppinud.

Mõtlesime, et kõik see mahub ühe aasta sisse, aga tegelikult hakkas preili kõndimisest rõõmu tundma alles 1,3 aasta vanusena ja siis oligi aeg pildistama minna. Ühtlasi lõppes sellega meie Veebibeebi fotoprojekt. Näitangi viimaseid pilte  ja muidugi võrdluseks ka vanemaid.

Olgugi, et blogi on vaid hobi, teevad ilusad pildid ikka tuju heaks, eks? Lisaks olen viimasel ajal oma arvutite, veebiruumi ja kõvaketastega nii palju rahmeldanud ja tundub, et osad pildid on ikka kuhugi kadunud, et on hea, kui kuskil ühes kohas kõige ilusamad fotod minu preilist  olemas on. Ja kõige ilusamad neist on teinud Evelin! 

Lisaks viimasele pildistamisele selle projekti raames, toimus meie  elus ka teine, palju positiivsem "viimane". Loodetavasti viimane, aga võib-olla tuleb seda veel teha. See selgub paari kuu jooksul. Nimelt tekkis meie tol ajal väga väiksel Ellal esimestel elunädalatel hemangioom. Veider ja uskumatu, aga ma tõesti ei saa öelda, millal see täpselt tuli. Piltidel on seda pidevalt näha ja kujutate ette, kui palju mu käest on küsitud , kuhu laps end ära lõi. Üks hemangioom on ta põsel, teine seljal. Oleme nendega pidevalt kontrollis käinud ja augustis otsustas arst, et põsel olev ei ole piisavalt hästi paranenud ja aitab laserkirurgia. Nii käsimegi nädal tagasi operatsioonil ja laps sai ma esimese üldnarkoosi. Kõik see oli pisut hirmutav ja ehk leian konteksti ja aja seda täpsemalt kirjeldada, aga Ella oli supervapper nagu alati ja Tartu arstid ja õed olid väga pädevad ja sealjuures nii sõbralikud, et tahtsid meid isegi koos haiglamütsides pildistada.  Paari kuu jooksul selgub, kas ühekordsest ravist piisab või tuleb sama, tegelikult vaid umbes kümneminutilist protseduuri, korrata. See aga tähendaks, et ka üldnarkoos oleks jälle vajalik. Seega loodan väga, et põsel olev (teine ka muidugi) hemangioom tõmbab oma kombitsad kokku ja ärge siis ehmatage, kui varsti instakontol või blogis on pildid neiust, kellel polegi põse peal punast täppi.