Sünnipäev Riias

Olen väga suur pettuja. Kujutan endale tihti  igas nüansis ideaale ette ja kui ei lähe nii, olen õnnetu. Jäärale omaselt küll väga lühikest aega, aga siiski. Sellest hoolimata ei loobu ma oma ideaalpiltidest ja päris ausalt - olen harjunud pettuma ka. Tund või kaks ja siis on kõik jälle OK, vahel muidugi läheb kauem ka, aga mu iseloom on  selline, et näen lahendusi, aga mitte probleeme. Iga mägi on ületatav. Kui keegi räägib mulle muredest, hakkan neid kohe lahendama, selle asemel, et kaasa tunda või tüüpilises mõttes toeks olla. Kohati on see kurtjale häiriv, aga kui murega inimene minu poole pöördub, leiame enamasti olukorrast midagigi positiivset ja töötame välja plaani a, b ja c. Usun, et mu väike  õde võib olla tunnistajaks, et just nii minuga on. Lohutust eriti ei saa, lahendusi aga küll. Igal juhul ei loobu ma unistamast, kuigi pettun asjades ja inimestes üsna tihti, aga seda vaid korraks ja enamasti ei paista see ka kuskilt välja.

Nii olen korduvalt pettunud ka oma sünnipäeval. Olen ise alati enne neid inimesi ärkvel, kes mind  (minu peas, neile ma seda öelda ei pruugigi) üles ajama peaksid ja laua katma. Kinkidega on ka nii, et kevad on vaene aeg, tuleb mõista, mõistan. AGA IKKAGI, pettun. Lilled? Ei meenu, et mind oleks äratatud võimsa lillebuketiga, lillebuketiga üldse. Tegelikult ei ole asi üldse nii hull ja enamasti on oodatud päev ikkagi ülitore. Eriti toredaks muudavad selle mu õed ning muidugi Coffee In ja Boost, kes sel päeval tasuta jooke annavad.

Igal juhul otsustasin sel aastal asja oma kätte võtta ning broneerisin juba jaanuaris Riias Redstone Boutique Hotelis toa endale, Ellale ja kahele õele. Paraja suurusega pakuti meile de luxe double roomi, mille eest taheti 125 eurot ühe öö eest, hinnas hommikusöök, mille sai menüüst valida ja mis toodi tuppa. Lugesin selle hotelli kohta ajakirja Mood veebist ja otsustasin uurida, mis siis on "üllatavalt soodne", 42 eurot nägu + sh beebi, minu meelest on see soodne küll, arvestades, et olime täiesti keset vanalinna ja veel MILLISE interjööriga hotellis. Kokku on hotellis 11 tuba, neist igaüks isemoodi. Maja on uus, aga ehitatud punasest tellisest (nagu nimigi ütleb).

Riias käisime kooliekskursioonil vist 8. klassis, aga tol ajal olid peas pigem eksistentsiaalsed küsimused nagu kes kellega samas toas ööbib ja kuidas bussi tagumisse ritta endale koht kindlustada (viimase eest hoolitses tegelikult alati mu pinginaaber, tsau, Mari!).  

Hiljem olen Riiast vaid läbi/mööda sõitnud. Niisiis, Riia tundus piisavalt lähedal, et pisikese preiliga sinna minna ning piisavalt võõras koht, et põnev oleks. Tähtsaim mineku argument oli aga hotell. Otsustasin juba varakult, et sel aastal ei tule kuskilt mingit pettumust, sest ärkan imelilusas kohas ja mulle tuuakse hommikusöök hotellituppa (+ ja ma ei peagi kedagi ise üles ajama, et ta seda teeks, jei!).

Kõik oligi täpselt nii ideaalne, nagu lootsin. Tagantjärele mõtlen, et tegin õigesti, et elukaaslase (sest see aeg poleks talle sobinudki) asemel kutsusin kaasa õed, sest juhtus hoopis nii, et ta pidi sel päeval matustel olema. Küllap siis mingi kuues meel jaanuaris just nii teha käskis.

Kokkuvõtteks põgenesin  potentsiaalse pettumuse eest ja julgen öelda, et 29. sünnipäev oli üks mu lemmikuid. Teine lemmik jääb vist alatiseks meelde üheksandast klassist, mil oli mõnes mõttes mu kõige sotsiaalsem elu... elu jooksul? Oma üheksanda klassi elust olen muide ka raamatu kirjutanud. Välja antud seda muidugi ei ole, aga mälestused on kirjas. Grafomaan much?

Vahepealsed sünnipäevad on ka toredad olnud, näiteks 25. aastaseks sain ma hoopis Viinis, mis oli ka super. Pilt ka. Nagu näha, kunagi Pariisist ostetud mantel kestab põlvest põlve.

Olin juba mitu kuud reisi oodanud. Väike asi, aga väikese lapse kõrvalt on iga reis, tegelikult iga väljasõitki ettevõtmine ja olin väga elevil. Otsustasime, et reis on meie nägu ja miljon instapilti on OK.

Kuna väike preili ärkab kuue paiku, siis tunduski paslik siis minema hakata. Hakkasime sõitma Järvamaalt ja liikusime Viljandi kaudu Iklasse. Ma polnudki seda teed varem kasutanud. Hommikust sõi kodus vaid Ella, meie tegime hot dog'i ja kütusepeatuse, sest sellest on saanud meile tüüpilise reisi osa, et sõit algab mõnusa kõhutäiega. Kütust oleks muidugi olnud mõistlik Lätist tankida, sest seal on see momendil märkimisväärselt odavam. Muide, ka Salacgrīva Circle K toit oli soodsam kui Adavere oma.


Kui pühapäeval ja esmaspäeaval oli ilm fantastiline olnud, siis teisipäeva hommikul puhus küll selline tuul, mille irooniliselt mahedaks briisiks ristisin. Lootsime, et piiri ületades muutub ka ilm, aga meil on ju Schengen, nii et lootus purunes üsna pea pärast Alko1000-t, mida varem tunti ka Eesti-Läti piiripunktina.

Sellest kõigest polnud aga midagi ning jõudsime kenasti paar tundi enne check in'i Riiga, jätsime kaugelt liiga riideid pungil kotid autosse parklasse, kus ülikiire valveonu meie käest 24 tunni parkimise eest 20 eurot küsis. Vanalinn ikkagi. Jõudsime selle ajaga mitmed vanalinna tähtsad tänavad läbi jalutada ning ka süüa ühes kohas pitsat, mis polnud kuigi maitsev, ja lisaks polnud seal ka lapsele söögitooli. 

Hotell oli täiesti keset Riia kõige vanemat osa, kuhu viisid vaid munakiviteed ja kõik hooned peale meie hotelli olid vähemalt paarsada aastat vanad. Redstone'i hotell asus täpselt Püha Peetri kiriku vastas ja hästi lähedal skulptuurile "Bremeni linna moosekandid".

Kui paarsada meetrit hiljem koos autost toodud kottidega lõpuks hotelli jõudsime, võtits meid pisikeses registratuuris vastu tõeliselt tore ja asjalik administraator, kellele ulatasin oma ID-kaardi, mille just selleks puhuks teha lasingi, Ellal on enda oma ka, kuigi seal seisab tema  pärisnimi, mitte blogis kasutatav hellitusnimi "Ella". Mitte, et see kuidagi teemaga seostuks. Noormees ütles kurjakuulutavalt, et neil on tekkinud väike segadus...

...ja me peame leppima veel suurema ja uhkema toaga, raha juurde maksta vaja pole. Kui enne pidime ööbima De luxe Double Room'is, mis hinnaklassi järgi on altpoolt teine, siis nüüd oli meil kaks tuba + WC. Ma ei suudagi eristada, mis siis meie toas ametlik nimi oli, sest kodulehe pildid on kõik nii sarnaselt imeilusad. Tavalisi kahe voodi ja miniatuurse lauakesega pisikesi klotsikesi selles hotellis polegi, sest kokku ongi ju vaid 11 tuba. Ilmselt on varane broneerimine väga oluline.

Sõitsime liftiga kolmandale korrusele ja toa ust avades tabas meid täielik "Hello! I live here!" by C.Bradshaw tunne SATC-i esimesest  filmist.


Kõik oli väga valge, vaated hunnitud, terve sein Prantsuse rõdudega aknaid täis (WC-vannitoas oli neid kaks!). Mis tähendab seda, et uksena saab avada kõik aknad ja neil on ees kaunis ääris, nii et jääb rõdul olemise tunne ega kuku alla. Kirsina tordil oli ka üks päris-rõdu, kuhu sai magamistoast, kus magasime mina ja preili Ella. Õed magasid suuremas toas lahti tehtud diivanil. Kusjuures see oli mingi imediivan, sest vahekohti polnud üldse tunda ega nähagi, aga kuna see oli juba enne lahti tehtud ja kinni me seda ka ei pannud, ei teagi kuidas nii sai. Beebile toodi ka voodi, aga ma ei kasutanud seda, sest võrekasse jääb ta magama vaid pudeli ja issiga, aga pudeli asemel andsin talle rinda ja issit ka polnud. Esimese une, pärast hotelli jõudmist ja kõige üles pildistamist, tegime kõik koos esimese une. Meie beebiga olime tagumises toas kogu põrandat katva vaiba peal. Voodialuse vooderdasin patjadega (sest neil oli  kõigile kolm tükki - aaloega, tavaline ja veel kolmas ma isegi ei mäleta, missuhtes udupeen, võib-olla udusulgedega?). Piltilusas hotellitoas põrandal magamas, way to go! Samas, selles hotellis võinuksin ka WC põrandal magada, sest...

Kahjuks polnud ilm paremaks läinud ka pärast iluund ja nii otsustasime hoopis kesklinna kaubanduskeskust Galerija Centrs külastada. Tootevalik oli väga sarnane Eestiga, hinnad olid samad ning toidupoeks Rimi, kus mähkmed ja püreed olid kallimad kui Eestis.  Ainus pood, mis muljet avaldas, oli Zapping, kust üht-teist ostsingi. 

Varusime õhtusöögiks igasugust mõnusat kraami ning nautisime ülejäänud õhtut hotellis. Ööseks kolisime beebiga siiski patjadega vooderdatud voodile magama, et järgmiseks päevaks - minu sünnipäevaks kenasti välja puhata. 


Esimene sünnipäevahommik beebiga

Ella ärkas kell seitse ja oli heatujuline nagu ikka. Naeratas laialt ja tõstis käekesed minu poole, et ta sülle võtaksin ja maha tõstaksin, et ta ringi roomata (mitte käputada) saaks. Tõmbasin kõik maast laeni ulatuvad kardinad eest. Ilm oli fantastiline!  Preili roomas ühe akna juurest teise ja kolmanda juurde, istus akna alla maha ja vaatas õue, nautis vaadet. Istuma õppiski ta Riias. Harjutas juba nädalakese, aga käsi hoidis igaks juhuks maas. Riias tõstis ta esimest korda käed põrandalt ja see tegi talle nii suurt rõõmu, et nüüd tõuseb ta keset ööd ärgates ka kohe istuli. Esimestel päevadel naeris ta laginal igal korral, kui istuma tõusis. 


Kuna õed alles magasid, otsustasin spontaanne ja julge olla ning läksin preiliga esimest korda elus koos vanni. Meil lihtsalt pole kodus vanni ja ujumistrennis käib ta alati koos oma isaga. Vannitanud teda olen, kuigi ka seda teeb enamasti elukaaslane. Nüüd tean, et tahan kindlasti vanni enne, kui uut last. Nii mugav oli temaga koos supelda. Lisaks oli ta nii lahke ja lasi mul isegi pead pesta ise samal ajal mööda sooja põrandat ringi roomates.

Mähkisin end hommikumantlisse (mis oli hinna sees, mitte mingi lisatasu eest administraatori käest laenatav nagu nii mõneski kohas) ja hakkasin kohvi keetma, sest kapselkohvimasin on igas toas. Hommikusöögini oli veidi aega ja õed alles ärkasid ning tegelesid preiliga. 


Hommikusöögikandikuga administraator koputas uksele ja päris ausalt, jõnks käis südamest läbi. Nii imelik ja äge: minu päev, imeline hotell, hommikusöök magamistuppa, lemmikinimesed ümber minu.  Söögiks olime valinud võileib-grillburgeri, juustuvaliku ning Inglise hommikusöögi. Kõrvale jõime värskelt pressitud apelsinimahla. Preili Ellale toodi ka söögitool, mis tegi hommikueine veel mõnusamaks. 


Pärast pakkisime, koristasime ja lõime ennast üles, sest ilm oli ideaalne ja pärast check out'i oli meil plaanis jalutada Riia kahel tähtsamal tänaval: Albertas ja Elizabetes ielal Art Nouveau linnaosas ja teel sinna külastada ühte kaltsupoodi, kus juttude järgi müüdavat riideid kilohinnaga. Tegime lõpetuseks veel umbes miljon pilti meie hotellitoast ja jätsime kohaga hüvasti. Paldies, Redstone Boutique Hotel! You really made my special day even more special!

Pärastlõuna

Privibas iela 68 asuv  KiloMaxi kaltsukas oli tõesti vaatamisväärsus omaette. Naljakas oli, et enamik riideid sobisid ideaalsel mu kõige noorema õe stiiliga. Temaga saate tutvuda siin, tema blogis. Nüüd on ka minu elu veidi kergem, sest enam ei pea ma talle viitama kui "kõige väiksem õde", vaid saan öelda Sandra, sest ta on nagunii blogija. Õnneks leidsin sobivat ja ägedat ka ise. Parim leid on see mantel, korraliku villasisaldusega ja IDEAALSE lõikega lapse kandelinas kandmiseks. See on hetkel mu lemmikese. Maksis  18 eurot, mis on enamasti minu jaoks kaltsupoest ostmiseks pisut kallis, aga täpne suurus, villasisaldus ja õige toon tegid otsustamise lihtsamaks. Mõne asja ostsin veel, nende hinnaks 2-3 eurot. Kilomaxis tuleb meeles pidada, et kõikidele riietele ei valitse sama kilohind! Kui läti keelt ei oska, on sellest alguses natuke keerukas aru saada. Õnneks kaalus müüja kõik asjad kenasti üle ning ei kohustanud mind midagi, mis ebasobiva hinnaga, ostma.

Edasi läksime vaatama Art Nouveau linnaosa uhkeid tänavaid, mis on kuulsad Eisensteini tehtud nägudega majade poolest. Väidetavalt olevat arhitekt teinud majadele nende inimeste näod, kes talle ei meeldinud. Eestis öeldakse "ma panen su laulu sisse", Riias ju siis "ma panen su maja seina". Täpsemat infot saate nendest üliägedatest majadest lugeda siit.

Samas linnaosas sõime ka juba Eestis välja guudeldatud All Cappuccino kohvikus sünnipäevakooki ja jõin Instagrami piltidel nähtud suure vahumütsiga kohvi. Istusime õues, võtsin jalutuskäigu maha maganud tupsukese oma uuest LennyLambi kandelinast välja ja panin beebitooli istuma. Talle nii meeldis inimesi vaadata ja meiega võrdes kõrguses oma Ella's Kitcheni püreed nosida.  Magusat püreed annan talle siis, kui ise ka magusat söön või temaga kohvikus olen. See tundub aus. Nii tuubist imeb ta ka vaid väljas, kodus sööme ikka liha ja kasutame lusikakest või sööme näputoitu.

Uut kandelina olen nillinud juba pikalt, aga ikka on rahast kahju hakanud ja polnud ka ideaalset varianti leidnud. Kuna sünnipäevaks kingitakse tihti raha ja mõned päevad enne reisi tekkis selline ohtlik tunne nagu "tasuta raha võib ju kulutada", siis kolasin Eesti linamüüjate veebipoed läbi ja jäin pidama Linalapse valikule. See, et just LennyLambi tahan (kui üldse Eestis müüdavaid valida), oli juba varem selge. Kirjutasin neile Facebooki ja sain - uskumatu - kohe vastuse, kell oli umbes 23! Nad lubasid kohe hommikul lina posti panna, et see kindlasti reisiks kohale jõuaks. Uskumatu, kui kiire teenindus! Nüüd on meil 100% puuvillane kohutavalt pehme ja samas siidine LennyLambi Feathers White and Turkose lina. See on täiesti VÕRRATU kandelina.

Katsuks siiski postituse kokku ka tõmmata, sest see on isegi hiigelpikk, vabandust. Samas tean, et kui selle pooleli jätaksin, ei alustaks ma uue part II postitusega niipea ning ma kirjutan ju selleks, et mäletada. 

Igal juhul oli kõik super, õed naljatasid, et mu telefon oli punane, sest inimesed helistasid või SMSisid.  Minu sõpruskond pole õnneks veel  kõige täiega "õnnitlen Facebookis" stiilile üle läinud.

Õhtu

Pärastlõunal jätsimegi Riiaga seks korraks hüvasti ning otsustasime naabrinaise soovitusel veel läbi minna Depo poest, mis on nagu Bauhof või Decora, ainult odavam + seal müüakse õlut. Ostin endale viieeurosed kummikud ja sama värvi kaheeurose muruluua. Sest, noh, outfit peab ju match'ima. 


Kuna lubatud sai saunaõlut tuua, tegime  Alko1000 peatuse ka. Kuna kogu see alkotrall on minust kaarega mööda läinud (sest rase või imetav ema), oli täitsa põnev näha, mis koht see rahva ja poliitikud tagajalgadele ajanud oli. Silma jäi, et müüja nägi välja nagu 14 ja Külluse mahl oli odav. Sõitsime tuldud teed tagasi, vahepeatusi rohkem ei teinudki, sest preili oli ennast mõnusasti unele keeranud. Kuskil poole kümne paiku jõudsime maale koju ja üllatus-üllatus, laual oli uhke tort, Martini Asti (sest mul on ju sellest nii palju kasu), aga ka Kane’si limonaadid. Ma armastan inimesi, kes minuga arvestavad! Aitäh, pere! Kuna minu vapper beebi läks kohe voodisse tuttu, istusime veel tunnikese ja muljetasime oma ägedast minipuhkusest ja naersime kõhud kõveras, kuna kõigil oli lihtsalt nii hea tuju. Hoidsin hinge kinni, et kell saaks kaksteist ja midagi halba ei juhtuks. Saigi. Ja hetk pärast seda helistas mu elukaaslane, kes  Tartust maale meie juurde sõitis, et just läks auto katki. See oli lausa irooniline, aga õnneks ruttas tädipoeg talle appi ja mõne tunni ja rohke töö pärast olid mõlemad kodus ja auto parandatud. Õnneks läks õnneks!


Kokkuvõtteks

Jutt on küll pikk (ja ilmselt on mitmeid trükivigu, sest noh, see on pikk), aga nii mõnus oli kirjutades seda reisi meelde tuletada (kuigi möödas on alles nädal). Olen küll oluliselt kaugemal käinud, aga just sel korral oli kõik nii hästi, et paremat 29. sünnipäeva on raske ette kujutada.